Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 3. juuli 2017

Kubija Hotell ja Spa

paraadpilt
See on nüüd üks hea näide sellest, kuidas reklaam töötab. Nägin kuulutust ja leidsin, et sinna võiks minna küll.

Sõitsime mööda Lõuna- Eesti kuppelmaastikku.
Noh, kuidas tundub, küsib mees. Kas on kodune tunne.
Jah, on, vastasin. See on minu koht ja geneetiliselt kuidagi õige ja omane.
Samas jätsin ma ütlemata, et tegelikult. Tegelikult meenub mulle mööda neid mägiteid ja orge sõites hoopis üks teine osa mu lapsepõlvest. See, kuidas me alati sõites oksendasime. Ema sundis meid vaatama otse ette ja kõva häälega laulma. Aga ka neist ettevaatusabinõudest hoolimata varem või hiljem läks ninaots valgeks. Ema pistis meile ajalehest volditud torbikud pihku ja tormas ette bussijuhti paluma, et see ivakeseks kinni peaks. Et lapsed saaks oksendada...

Vot selline apetiitne algus :)

Võrru jõudes tunned, kuidas tempo. Muutub. Aeglasemaks.... Mu meelest isegi veel aegalasem, kui Viljandis või Kuressaares. See on üks huvitav paradoks. Lõunamaalased seostuvad mägede ja temperamendiga. Lõuna- Eestis on mäed küll, aga tempo on aeglane.


Ma olen varasemate spaajuttude juures pahandanud, et Tallina sakstega üldse ei arvestata. Et teise Eesti otsa sõitmine võtab paratamatult aega, samas võiks ju eeldada, et just linnast oodatakse kliente. Kubja saab siinkohal mitu suurt plusspunkti.
Loomulikult jõudsime me kohale hiljem, kui oli ametlik õhtusöögiaeg. Aga meid oli oodatud! Toit oli soe ja värske ja ootas meid.

Ilus vaade
Ja kas pole veider, kui erinevaid tähendusi võib hölmata mõiste - eesti toit. Üks sõber pidas just sünnipäeva OKOs. Ka eesti toit, mahe, öko, trendikas ja kõik need teised sõnad. Meile serveeriti mustaks värvitud pasteeti, heeringaga täidetud sibulaid ja veel mitmesugust, mida andis mõistatada. Söök ei olnud paha. Üldse mitte. Aga paratamatult sööd ka silmadega. Ja ikka tahaks, et oleks ilus ja ahvatlev ja natukenegi arusaadav. Kubijas pakuti ka eesti toitu. Mahe ja öko ja kõik need teised sõnad.
Ja see söök oli VAPUSTAV. Suussulavad koogid, jumalik kodune kurgisalat (miks ma seda nii ammu pole teinud?), mõnus munavõi..., ahvatlevad tilli ja võiga värsked kartulid. Sessoonne ja mingil veidral kombel tervislik (ses mõttes, et see polnud vist teadlik valik, aga nii kukkus välja. Vähe rasvast, soola ja suhkrut. Aga ülimaitsev) Domineeris roheline. Ja lihast eriti puudust ei tundnudki.
Hõbedat ja kulda

Meiega juhtus veel selline lugu, et läksime ühel õhtul õhtusööki sööma ja potid - pannid kõik tühjad. Appi, kas me magasime maha? Küsime.
Ei, vastatakse meile. On nii, et paketitellijaid on nii vähe. Me ei anna teile buffeesööki, vaid toome köögist individuaalportsud. Ehk siis, meil õnnestus ära näha ja maitsta ka restoranikvaliteet ja serveering.

Järgmine vapustus oli vaikus. Meil on kombeks jätta ööseks aken lahti. Ja saate aru. Mitte ainsat heli. Sa ei kuule, kui naabertoas minnakse kempsu või duššialla.  Sa ei kuule, kui köögis tehakse süüa. Isegi liiklusmüra pole kuulda.
Ainult linnud laulavad. Ja need linnud ei ole kajakad...
Viimati oli mul selline öö siis, kui olin üksinda metsas. Ma arvan, et see ongi paradiis. See ongi see, mida ma tegelikult tahan ja vajan.  Ju- ma- lik.
 (ja mis seal salata, vahelduseks oli päris hea magada karvavabas voodis..:) )

Mmm... kui äge, mõtlesime, tubade heliisolatsioon on ilmselt super,. Nii hea, et on sellisele väiksele, kuid olulisele asjale möeldud.
Ja siis. Teisel hommikul. Ärkasime me kell 7, siis kui ärkasid lapsed. Kusagil.
Emme! eeemmeee!! Eemmeeee, kuula!!!!! Emme, Rasmus kiusab mind!!!
Nad kaklesid, leppisid, nutsid, naersid, ajasid teineteist taga.

Kas teate seda tunnet. Sa oled rampväsinud. Liikmed on kui tina täis ja silmad unest kleepunud. Aga aju registreerib kõik hääled, sest need on justkui su oma toas.  Linnainimesena oled sa õppinud välja lülitama autode signalisatsioonid, prügi- ja kaubaautod, kajakad ja ühistranspordi.  Aga laste hääled, need tungivad su blokist läbi.


Õnneks hakati kell 8 hommikusööki pakkuma, sai pooltunnikest veel tukastada.  Aga ega nad ju ka igavesti ei söö.
See. Oli. Karm. (ma armastan lapsi, aga mitte pühapäeva hommikul).

No tore kõik. Aga mida seal ikkagi päevade kaupa teha?
Erinevalt Värskast,  polnud seal raamatukogu ja mängude tuba.
Küsisin vastuvõtudaamidelt kaardil olevate Arteesia kaevu ja mingite kääbaste kohta. Nad hakkasid naerma ja kehitasid õlgu. Et tegelikult ei olevat seal suurt vaadata.
Okei, Võru pole kaugel ja seal on üht koma teist,. Aga me tulime ju linnast puhkama.
Meie suureks pettumuseks oli spaa- ja saunakompleks just remondiks suletud. (Nii et, kontrollige seda enne, kui lähete.). Ja ma jõuan jälle ühe vana vana mõtteni.
Kallis spaa- majutuskoha- hotelliomanik. Palun loe seda postitust. 

Ehk siis Eesti turismindus on orienteerunud ideaalile. Meil on imeline suvi (saab päevitada ja ujuda) ja lumerohke talv (saab suusatada).
Reaalsus, nagu me kõik teame, on teine. Mina olen eestlane ja loen ilmateadet. Mul oli kaasas pagasnikutäis ilmastikukindlaid riideid. Ja mulle meeldib metsas uidata. Väga meeldib.
Ja mul on kombeks metsast alati midagi leida..:) Seekord leidsin metsmaasikaid, mis olid hapud (sest päikest pole) ja kaks välismaist vanaprouat. Külmunud, vettinud. Ja minu ülatuseks ka eksinud. Aitasin nad hotelli tagasi.
Aga mu point on endiselt see, et... palun mõelge.
Kubija järves oli veetemperatuur 18 kraadi, kohalikud ujusid. Mina ujun ainult 40 kraadises vees. Ja mulle tundus, et teised inimesed vist ka.
Mida teha, kui vihma tibab, väljas on 16 kraadi?

Õhtul otsustasime, et põikame naabervalda diskole. Sõitma hakates oli kuiv ja kraade 18. iga kümne kilomeetriga langes pool kraadikest ja pilved ähvardasid sajuga. Palun, palusime. Võta need kraadid, aga jäta kuivaks.
Aga ei võetud meid kuulda. Sadas kui pangest. Õnneks on Eestis veel mõned kuused, mille varjus olla.(kas teadsite, et lõunaeestlased suitsetavad?!)
Ja tegelikult oli väga lõbus.

andis alles sikutada
Päris spaata me siiski ei jäänud. Me saime pärnaõiemassaazi ja parafiinihooldusi. Nii et ma lõhnan praegu kui pärnapuu, mesilased sumisevad ümberringi :) olen pehme, sile ja äärmiselt lõõgastunud :)


PS. Kas teie ju teate mida tähendab sõna " liru".  Hommikumantel, nimelt, oli liru. Kuigi mu mees on korralik lõunaeestlane. Julges ta väita, et sellist sõna pole. Aga on ju?

PPS. Ma leidsin Võrust oma unelmate maja, mis maksis ainult 60 tuhat!!  Viljandis oli ka unelmate maja, aga see maksis.... 300 tuhat!!! Kuna see on juba pikemalt müügil, siis saan aru, et ma pole ainus, kes peab sellise raha investeerimist Viljandisse hullumeelsuseks.  Aga see Võru jäi täitsa kripeldama. Kas keegi tahaks mulle ja mu abikaasale Võrus tööd pakkuda ?! :)



11 kommentaari :

  1. mul jättis süda löögi vahele, kui Su postituse pealkirja nägin ... SEST me lähme ka paari nädala pärast just sinna ja siis ma hakkasin juba huult närima ja põdema, et appi, äkki nüüd on mingi hirmus jama koht ;-)
    Aga tundub, et jääme ellu ja veel enamatki :-)
    Aitähhhh! Ja ma tervitan siis Võrumaad Sinu poolt ja jätan kuhugi salakirja maha, et sa järgmisel korral leiaksid ;-)

    Mäemamma

    VastaKustuta
  2. Ee, mulk ütleb, et sõna "liru" on täitsa olemas, olen kuulnud oma vanemaid kasutamas, kuigi ma mõtlesin, et see tähendab "kehva". Mulgi sõnaraamat seda ei tunne, muhu oma aga küll: http://muhu.rehepapp.com/murre/index.php/Liru

    VastaKustuta
  3. "Liru" - on minu arust sõnana täiesti olema.

    lugeja Ida-Virumaalt

    VastaKustuta
  4. ma olen ainult mööndustega ja osaliselt lõuna-eesti verd (veerandi ulatuses ja sedagi Mulgimaalt, mis on juba Lääne-Eesti mõjudega) ja ometi tean, mis on liru.

    VastaKustuta
  5. "Liru" on olemas Eesti kõigis sõnastikes (ÕS, etümoloogia... jne).

    VastaKustuta
  6. Liru on täitsa aus sõna! Aga Kubija hommikumantel ei olnud ju liru?!?

    Vaikus on maal hämmastav. Isegi minu, väikelinlase jaoks. Ja kahju, et te spaasse ei saanud, me olime seal mõni nädal tagasi ja täitsa muhe oli, väike, aga lõõgastav.

    VastaKustuta
  7. Lisaks lirule võib asi olla ka viledaks kulunud või pestud

    VastaKustuta
  8. Meil öeldi löru, Põhja-Eestis siis.
    Oksendamisest - mul polnud isegi mägesid tarvis. Kui suguvõsa ainumase autoga väjasõidule mindi, pidi laps istuma esiistmel ja aknast välja vahtima. Auto paksult rahvast täis ja laps laiutas, sest ainult ees oli hea. Kohe kui mind taha istuma pandi, hakkas źiguli istmekatetet hais + bensiin ninna ja natukese aja pärast oli kogu seltskond teepervel lapsega värsket õhku hingamas :D

    Meil on ka majas vaikne, ainult paarkümmend km Tallinnast ja kortermaja. Igavesti ilmselt see luksus ei kesta aga kuniks elu, eksole. Kui tüdrukud maale tulevad, siis nad kogu aeg räägivad, et kuidas siin ikka niiiiiii vaine on :)

    Tööd küsi Lätist :) Lähemalt käia?
    Ja veel, see aegluse teema on huvitav. Ei tea, kas piiriäärsed lätlased on ka uimased? Kurzeme omad on küll nagu italianod vahel. Sealpoolses otsas oli kunagi olnud palju väljarändajaid, räägitakse 14 Eesti külast, keda Loorits külastamas käis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah, mis Loorits, kust see tuli :D Kallas muidugi.

      Kustuta
  9. Ikka leiad tööd, kui otsid ja päris mitmetuhandest palka ei taha. Mu mees sai tööd nii, et saatis paarile suuremale ettevõttele cv ja kaaskirja, töövestlusele kutsuti nädala pärast ja siis kohe küsiti palju ta palka soovib ja sai ka kohe tööle asuda. Nüüd käib 5.aasta, palk on pea poole suurem kui algul söandas küsida. Minul oli kodukontori töökoht olemas siis kui kolisime, aga et tekkis võimalus ,st. cv onlines ilmus kuulutus täpselt mu õpitud erialale, siis kanditeerisin ja sain tööle. Kurb, et töötajad ei osanud teile sina kanti jäävaid ilusaid kohti soovitada. Elame sealt 5 km kaugusel ja seal on mida vaadata. Lihtsalt kogu aeg samas olnud inimesed on juba imuunsed selle ilu suhtes :) Nad ei oska enam arvatagi, et see ON ilus ja vaatamisväärt. 10 km raadiuses oleks ju olnud ka suur Munamägi, Rõuge pesa vaatetorn, Ööbikuorg, Hinni kanjon, Rõuge suurjärv jne. Olen tänu küllatulnutele saanud põhjust igal suvel mitmeid tiire peale teha. Kubija Spa on väike ja hubane, talviti käin seal sageli. Suvel käime iga ilmaga järves ujumas, tegelikult ei ole külm. Teil vist vedas jutumärkides ilmaga, mina ei ole ka vihmaperioodil siin eriti alla 20 kraadi päeval ilma näinud.
    Võibola puude all ja vilus tõesti oligi. Uimane liiklus on siin tõesti ja see on ka ainus, mis mind ärritab veel seniajani. Oma osa lisavad asiia need võõrad, kes tõesti ei tea, kuhu sõita ja jäävad keset ristmikku seisma. Praegu on Võrus küttetorustiku vahetus ja osad ristmikud kinni ning ümbersõidid väga halvasti tähistatud, skeemid segased ja kui ma ei teaks, kuhu sõita, vahiksin samamoodi segaduses ringi.

    VastaKustuta
  10. Ma vaatasin nüüd pilti suuremalt ekraanilt ja ma vist olen ka seal käinud. Keset külma talve, kahepäevasel seminaril. Meie veetsime aega kohalikust ööklubis, mis asus järve kaldal ja kus kohalik soovitas mitte asju garderoobi panna. Et kui "kakluseks läheb, saab kiiresti kohe välja joosta ja autosse hüpata". Kohalik "kunn" oli üks õudne mees, kes oli just miskisest paaritumisteemalisest telesaatest välja astunud ja "üle-linna-staar". Klubi oli kohe järve ääres ja kui meil tiimi juht palus tsekki ostu eest, saadeti ta baarmeni poolt p-sse.
    Ma väga ei usu, et ma tahan sinna kunagi tagasi minna :D Elamused nagu elevants.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!