Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 31. detsember 2009

Enesemuutmise kunst

Ma olen uskumatult vilets kommenteerija. Alati luban endale, et see kommentaar jääb viimaseks. Ja siis leidub taaskord teema, mis mind käivitab. Nagu Ramloffi lugu "Üks kõige rumalamaid soove"
***
-Sa ei saa teda muuta, muutuma pead sina.
- Miks alati MINA pean muutuma?
- Sest probleem on sinul, tema on ju olukorraga rahul. See on sinu probleem ja sina pead selle lahendama muutes OMA hoiakuid ja ootusi.
- Hmm.. ma arvasin, et paarisuhtes on kaks inimest. Kas saab olla nii, et kui üks pooltest on lõpmata õnnetu, siis teine saab olla õnnelik? Kas selleks, et koostöö toimiks, ei peaks mitte mõlemad pooled vaeva nägema?...
tõestisündinud jutuajamine psühholoogiga
 ***

kolmapäev, 30. detsember 2009

Jõuluving

Nonii, piisas kahest kirikukontserdist ja mu vaevaga ravitud nohu on tagasi:(
Kurk ka valutab, head vana aasta lõppu...
Aru ma ei saa, kas on välja antud mingi seadus, et detsembrikuus ei tohi kasutada ühtki normaalset esinemispaika ja kõik mis toimub, peab aset leidma kütmata kirikus??!!..:(

Positiivne on, et Maria Listra, Rannap, Sibul ja Birgit V olid seda siiski väärt.
Suvine ving oli siin.

teisipäev, 29. detsember 2009

Parkimiskontrolöri raskest elust

Meie maja juures on kahe mururiba vahel lai jalgtee, mille vasakusse serva pargitakse autosid. Hoolimata sellest, et teemat on ühistu koosolekul käsitletud korduvalt, leidub majas ikkagi kolm-neli autoomanikku, kellele asi kohale ei jõua. Pole harvad juhused, kus autod on hommikuks mõlemalt poolt blokitud ning väljapääsemiseks tulebki üle muru sõita.
Ja eile õhtul välja minnes- tabasin ma ühe neist otse teolt! Riigikeelse palve peale auto ümber parkida pööritas Mersukohuke muidugi silmi ja kehitas õlgu.
Kui ma naiivselt arvasin, et tegemist on eksitusega, inimene vabandab ja ajab oma auto mujale- siis, hoopiski mitte! Ah, et meil on selline kokkulepe, et üks teepool hoitakse vaba? Ah, et muidu ei pääse jalakäijad ja lapsevankriga emad mööda? Ah, et kõnnitee teine ots on lumeuputuses ning sealt välja sõites võib auto lumme kinni jääda? Aga turtsus mis turtsus, auto parkis ümber:)! Sõpradena me ei lahkunud, minu "Spassiibo" peale turtsatas daam vaid mühkamisi üle õla ning ilmselt saab nende peres siit alguse legend kurjadest eestlastest...

Tagasi tulles avastasin, et sissesõidutee oli blokitud järgmise idioodi poolt. Kirjutasin auto lumisele aknale rumala sõna..:) Lapsik? Aga lõbus.:)
Huvitav, kas mupo võtaks mind tööle?

esmaspäev, 28. detsember 2009

Disko ja tuumasõda

Hr. Kilmi eelmine teos- "Sigade revolutsioon" tekitas minus täielikku hämmingut. Ma olen õndsatel 80datel EÕMis veetnud 5 aastat, muuhulgas ka filmis kajastatud 1986. Aga kaelarättidega (!!) seksivad(!!) õmmikad revolutsiooni tegemas (!!!!). No andke andeks, see on isegi kunsti hüvanguks ilmne liialdus. 84-ndal sai mu klassiõde käskkirja "ebaõpilaslikku välimust" tekitavate keemiliste lokkide eest. Kuni keska lõpuni saatis meie autoriteetne matemaatikaõpetaja lakitud küüntega neidiseid "käsi pesema"... et siis seks? Kaelarätti kanti tol ajal vaid pidulikel malevakoosolekutel. Ja revolutsioon? Kogu meie revolutsioon seisnes Metsavendade laulu laulmises, millele eelnes venekeelne Den Pobedõ ja järgnes Slavsja Strana...:)

esmaspäev, 21. detsember 2009

Positiivselt 2010-st

Globaalses mõttes oli 2009 ilmselt paljudele üsna kehv aasta. Siiski 2 asja, mille üle olen väga rõõmus ja mida juba väga ootan.
1. Digiretsepti tulek. Rahaline võit pole just väga suur ca 2x 15 kr (parkimine) + 25 kr (retsepti väljakirjutamise tasu võikuidaiganessedanimetatakse) aastas, Aga kogu see aegade passitamine, kohale sõitmine, sularaha hankimine.. ehh.. Elagu digiretseptid!
2. Autosõidueksamite karmistamine. Ma usun, et need, kel eksamid ja lubade tegemine ees-käsil väga rõõmsad pole, aga uskuge, see vaev tasub ära. Teil endil ja teie kaasliiklejatel on tulevikus (loodetavasti) kergem .

neljapäev, 17. detsember 2009

Blue Christmas

Juba ligi paarkümmend (mooses, kui vana ma olen...) aastat on mul traditsioon aasta lõpus teha mööduvast aastast kokkuvõte- mis toimus, muutus jne.
Lugesin eile möödunud aastate kokkuvõtteid ja üllatus-üllatus- läbi aastate kordub kolm küsimust, mis senini ootavad vastust:
kelleks saada (elukutse mõttes)
miks ma ei võiks olla normaalne
milline on normaalne- ehk siis mida ma peaksin ja oleksin nõus enda juures muutma...(rõhk sõnadel "oleksin nõus")

Ehk 2010 annab vastused...:)

Minu kõige lemmikum jõululaul
Tegelikult meeldib see laul mulle eesti keeles V.Salumetsa tekstiga, Meelis Punderi esituses Karavani jõuluplaadilt. Aga Kelly Clarkson annab enam-vähem sama meeleolu edasi.
Pühendan selle laulu heade mõtetega kõigile lastele, kelle isad mustavad meedias nende ema ning kelle isad lärmavad kommentaariumites, kuidas naised on moodustanud meeste vastu ringkaitse, kuid ei vaevu  võtma telefonitoru või tegema msn kontot, et oma lapsega ise suhelda ....

kolmapäev, 16. detsember 2009

Paralleelmaailmad vol 2

Loen (suurest igavusest) turundus- ja juhtimisblogisid ja mõtisklen, kuidas inimesed täiesti siiralt selliseid jutukesi kirjutavad ja avaldavad.
No näiteks tänasest valikust.
5 asja, mida Sa pead enne aastavahetust tegema. Solgist ja tulemusjuhtimisest. Kõige tähtsam küsimus ehk mida sa tegelikult elult tahad? jne jne jne...

Tegelikult olen ma muidugi ülbe ja ülekoolitatud. Eks.


Igal õhtul süüdatakse tähed...

Eile netis surfates sattusin banneri kaudu lehele www.varjupaik.ee, kus imearmsad kiisud ja kutsud ootasid raha. Ülihästi tehtud reklaam, vähemalt minu peal töötas megahästi.
On kuidagi nii, et mõned teemad on seksikamad kui teised- ja mulle tundub, et isegi rohkem kui muudes valdkondades mängib heategevuses rolli ka see, kuidas teemat turundada.
Lisaks loomadele, on müüv teema ka lapsed. Kes meist poleks "lastehaiga hingamisaparaatidele" viiekat annetanud. Haiglateema suhtes on mul oma kiiks- kui väga mul ka poleks kahju lastest, tõrgub mu käsi otsekorraldusele alla kirjutamast. Ma leian, et see on riigi rida. Kas olete käinud Tallinna Lastehaiglas?

teisipäev, 15. detsember 2009

Duracelli jänese needus

mul on jälle niiii... igav. Sest ma töötan liiga kiiresti.
Ma tean, et mul poleks põhjust end pahasti tunda- see periood läheb mööda kiiremini, kui ma sooviksin, ja siis on mul jälle nii kiire, et pole aega hingatagi.
Ma olen kogu elu olnud sellega hädas.
Koolis, kui tegime kolmekäigulisi lõunaid ja ma sain alati ca 15-20 minutit kaaslastest varem oma road valmis. Kartulid keesid meil kõigil ühekaua...
Eksamitel, kui viisin uhkes üksinduses alati töö teistest varem ära. Oskasin palju oskasin, ega pastakakeerutamine teadmisi juurde ei toonud. Arusaamatus, kui teised kurtsid lühikeste tähtaegade üle- mul olid enne tähtaega asjad valmis.

esmaspäev, 14. detsember 2009

Pilvebaleriini lood vol 4- naine ostab auto

Tänud Reelikale, kes aitas meelde tuletada ühe 5 aastat tagasi juhtunud loo..:)


Kõik algas sellest, et mu kallis- armas vana auto jäi ühel kenal hommikul ristmikul seisma. Lihtsalt suri välja. Järgi mõeldes, see hommik muidugi nii kena polnudki. Oli hommikune tipptunni aeg ja minu seisva auto taha kogunes kiiresti ummik. Närvilised tööleruttavad inimesed lasid signaali  ja igaüks, kes minust mööda manööverdas, pidi mulle kindlasti sügavalt etteheitva pilguga otsa vaatama. Hea, et sõimu kuulda polnud, aga ma kujutasin kasutatavat sõnavara piisavalt elavalt ette.
Üritasin tagajärjetult autot veel paar korda käivitada, aga mida pole seda pole. Olin kontsakingadega, lühikeses seelikus ja heleda mantliga. Pealegi, ma teadsin, et ka tunkedes ei suudaks ma seda autot kaugele lükata. Lõin autoukse enda tagant kinni ja tippisin kõnniteele bussipeatusesse Autoabi ootama. Sealt, kaugemalt, oli suhteliselt turvaline ja hea hukkamõistva pilguga vaadata ning imestada, et kes see loll on, kes jätab oma auto keset teed niimoodi tipptunni ajal seisma….

reede, 11. detsember 2009

Juhtimine- see on lapsemäng

Ja see juhtus jälle. Osakonna juht lahkus "poolte kokkuleppel" ning tema asemele määrati tore ja tubli inimene. Kõrghariduseta.
Ma võiksin nende lugudega - kuidas juhtima määratakse "ebsi õhtuse osakonna 1. kursus kolmas aasta" haridusega noor inimene, täita oma blogiruumi ilmselt umbes paari kuu jagu. Seda juhtub nii sageli.
Kuidas neil läinud on? Nagu elus ikka. Mõned on põrunud täiega, teised teevad siiani edukat karjääri.
Küsimus, mis millele ma mõtlen, on hoopis teine.
Miks on nii, et oma laste õpetajatelt, meid esindavalt juristilt, meie maja projekteerivalt insenerilt ootame me kõrgharidust. Teisiti polegi ju mõeldav- olgu selle persooni kutsesobivus, milline tahes. Me kõik läheksime ilmselt endast välja, teada saades, et meid raviv arst on määratud oma kohale, kuna " ta on meil siin mitu aastat sanitarina töötanud- tunneb süsteemi läbi ja lõhki; tal on õige suhtumine ja motivatsioon- kõik muu on ju õpitav; meil on vaja siia kohale meesterahvast- keegi, kes suudaks meid esindada väljaspool; olulised on inimese iseloomuomadused ja võimed; haridus pole veel kedagi targaks teinud..."
Miks inimeste ja ressursside juhtimiseks ei peeta kõrgharidust vajalikuks?

teisipäev, 8. detsember 2009

Reklaamiklubi . Meeste kingid naiste kingid

Prisma jõulukataloog andis taaskord mõtteainet soorollidest ning neist tulenevatest stereotüüpidest. 
Nimetatud üllitises oli antud soovitusi, mida kellelegi kinkida sobib. Näiteks naistele sobib kõik millega kannatab süüa teha või end ilusamaks sättida. Kindlasti ka kaal, et asi kontrolli alt ei väljuks. Samas meestele on sobivaks kingituseks nii alkohol kui ka alkomeeter. IT-foto- ja muusikavidinad sobivad ainult meestele. Üks fotokamudel on tunnistaud siiski piisavalt "naiselikuks"  või lihtsalt ei mahtunud "meestelehele"?
Aga mis siin ikka norida, eks jaeketi turundusmeeskond oli ilmselt sama hädas kui me kõik kaubamajas riiuleid läbi tuhlates.

esmaspäev, 7. detsember 2009

Haabersti koolireform

Otsustasin Lukast pisut aidata ja Õismäel koolireformi läbi viia.  Ehk polegi asi nii traagiline, kui oma eelmises kirjutises paista lasksin?
Õismäel on kolm kooli- Õismäe Humanitaargümnaasium (ÕHG), Väike-Õismäe Gümnaasium (VÕG) ja Järveotsa Gümnaasium (JG). Neist esimene õpetab süvendatult keeli ja ahvatleb noori ladina keele õppega; teise kooli tugevuseks on majandus- ja arvutiõpetus ning kolmas pakub eksootilist jaapani keelt, kunsti ja samuti majandusõpet.
Tasemelt on koolid üsna erinevad. Kahjuks ei õnnestunud mul leida põhikooli eksamite statistikat, mis tundub olevat erinevalt gümnaasiumite tulemustest, riiklik saladus- aga gümnaasiumite tulemused on järgmised: ÕHG keskmine 64,39 (73. koht), VÕG 61,59 (106.) ja JG 59,50 (132.).  Kuna töötatakse nö kohaliku materjaliga, siis neile, kes armastavad targutada teemal, kuidas eliitkoolide head tulemused on tingitud ainult sellest, et on võimalik lapsi valida, võiksid nüüd 10 min mõelda selle üle, kuidas on need tulemused nii erinevad.

reede, 4. detsember 2009

Head on pahad ja pahad on head

Pange kirja oma 5 negatiivset ja positiivset iseloomuomadust.
Kas kadedus on hea või halb iseloomujoon? Traditsiooniliselt ju halb- kadedusest roheline, eks. Madal ja inetu tunne, mis muudab inimese väiklaseks ja õelaks. Aga kui see kadedus kombineerub auahnuse ja ambitsioonikusega (mis on ju ka halvad omadused) ning sellest saab trigger, mis paneb inimese liikuma

kolmapäev, 2. detsember 2009

Mõeldes Šveitsile

Järgnev postitus on teadlikult ultraksenofoobiline- keda teema häirib, pole mõtet süveneda.

Peale kaklust rusikatega ei vehita. Rentsil ja Gerdil oli muidugi õigus, et õigus järgida oma usku vs vähemuse emakeele kehtestamine riigikeeleks on kaks erinevat asja. Minu küsimuse püstitus on- kust jookseb sallivuse piir ? Milline neist nõudmistest on elementaarne inimõigus, milline neist on kultuurse inimese viisakas vastutulek. Milline neist mõistetav, kui konkreetse õiguse eest võitlejaid- vajajaid on juba... kui palju?