kolmapäev, 29. märts 2017

Kaste

Mees jäi külapeale kauemaks ja perenaine oli sunnitud ta ka õhtusöögilauda kutsuma.

Tuleb koju ja imestab.
Pakuti valget kala, ahjus tehtud. Sina paned tavaliselt sinna peale ikka mingeid köögivilju või lisandeid. See oli täiesti lihtsalt kala.
Siis oli tavaline keedetud kartul. Lihtsalt värske kurgi viilud. Ja tomativiilud. Tomatile riputati suhkrut peale!!
Ja ei mingit kastet!!!

Mees on mul hull kastmefänn. Väidetavalt nii tema ema kui ka vanema ilma kastmeta toitu ei pakkunud. 
Minu lapsepõlvekodus oli nii ja naa. Kui ema viitsis, siis tegi. Aga mida vanemaks ma sain, seda sagedamini oli laual külm hapukoorekaste. Mille võis tegelikult ka salatiks lugeda, kuna seal sees oli roheline ja viljad.

Ma kokkan suht nagu mu ema. Aga kuna ma tean, et kastme puudumisel kaetakse mu hõrgutised puhta hapukoore, majoneesi ja ketsupiga, siis ikka üritan ka kastme valmis teha.

esmaspäev, 27. märts 2017

Kõnelused kassiga

väsis poolel teel söögini
Keegi hull mängib endiselt kellaga, sest "kogu aeg on ju niimoodi olnud" ja mehel algas kell 7 hommikul vormel.

Kui laps sai suureks, siis avastasin, et mulle on äkitsi juurde tekkinud kõvasti aega. Sel pühapäeval sai seda aga veel rohkem.

Olin ära teinud oma tavapärase kahetunnise ringi. Aga kell ei olnud ikka veel mitte midagi.
Aknaid peaks pesema, aga natuke liiga vara on. Pesu on vaja triikida, aga pesu oli liiga märg. Kinnas tahaks parandamist, aga mul ei ole kodus lõnga. Tegelikult on hädasti vaja uusi terveid riideid ja jalatseid, aga ma ei suuda minna kaubandusse. Sest seda, mida ma vajan ja tahan, ei müüda. Ja mida müüakse, seda ei oska ma osta.

Nädalavahetusel ma arvutit lahti ei tee. Ning telefonist loen  ainult blogisid. Tahtejõudu appi võttes.
Üritasin lugeda, aga ei suutnud keskenduda.

Tegin siis kapi korda, sortisin välja riided, mis lähevad konteinerisse. Proovisin, kas järgmise nädalavahetuse peoks mõeldud seelik mahub selga (mahtus). Esitasin paar tantsunumbrit. Sooritasin mõned iluprotseduurid. Ajasin taimedega juttu ja mängisin kassiga. Ta on veel laisem, kui mina. Üle kümne minuti vastu ei pea. Siis meenus, et mul on veel külmutatud rabarberit alles, varsti tuleb uus peale. Viskasin koogi ahju.
Ja ainult tund oli möödas.


reede, 24. märts 2017

Mida ma vahepeal õppisin

Selg
kui me istume, kõnnime, jookseme, siis on meie selg paigal.

õpi kassilt, vaata kuidas ta ringutab. Meie, inimesed, oleme selle elementaarse tarkuse unustanud,

Venita selga neljas suunas. Ülesse (siruta end pikaks), küljele (nii et puusad on paigal), nn diagonaalselt st kerepöörded, puusad paigal ja ette-taha.

Kuna mul on probleem- turja tekivad pinged = üritan võimelda= peavalud, siis uurisin, et kas tappa end valuvaigistitega või anda alla ja leppida. Soovitus: ei ole hea teha tunniseid treeninguid, vaid pigem vähe ja tihti, Ehk siis paar korda tunnis nt teha peakallutusi ja muud, mis turja lõõgastaks.

Kui muud ei viitsi teha, siis vähemalt üks harjutus. Käpuli. Puusad paigal, nn nabaringid.

kuna hiljuti oli Kristallkuuli juures juttu madratsitest, siis üks vana viide. Ma ei mäleta, kas see 600 eurot maksis, aga kallis oli. Järeldus. Seljavalusid madrats ei ravi. Võimlema peab.      


Kohv
piimavahu maksimaalne kuumutustemperatuur on 65 C, ideaalne ca 62 C. Kui asjaga pidevalt tegeleda, siis saab õigest temperatuurist aru juba heli järgi, kui kohin muutub.

Vahule annab püsivuse teatavasti valk. Aga rasv on oluline, et valk seisaks pikemat aega. Ja loomulikult annab rasv maitse. Itaalias on järjest enam moes pigem rasvase piima kasutamine.

Cappucinole peakski kasutama pigem rasvast piima, mis juhib maitseid paremini,
Samas, heleda rösti puhul eelista väherasvast piima, et ka kohvi maitse jääks tunda.

Kohv ei tohi serveerides olla liiga kuum.

Tänu piimarasvale imendub kofeiin aeglasemalt ja nn pisteliselt, mistõttu õhtuti ei ole piimaga kohv hea mõte.

Espresso ei ole kõrgema kofeiinisisaldusega. Samuti pole näitaja kohvi "kangus", Kofeiinisisalduse paneb paika vee ja kohvipulbri kokkupuuteaeg. Mida kauem võtab protsess aega, seda suurema tõenäosusega on seal ka kofeiini rohkem.


kolmapäev, 22. märts 2017

Parim kõnekeskus Indias

Sõidame.
Raadiost tulevad uudised.
Suri tuntud näitleja.
Suri maadluslegend.
Ma olen kõrvalistmel. Mõtlen oma mõtteid. Vaatan aknast välja.

Ei ole... karjatab kaaslane. Ma ei näe miks ja kuidas. Ma näen ainult lõppu.
Ühes kraavis on träkk. Teises tundmatuseni käkerdunud täiesti lapik sõiduauto.
Auto kõrval lamab imekombel autost välja lennanud inimene.
Tal on sinised püksid.
Ma ei näe verd. Aga ma tean, et ta on surnud.

Kutsub.Kutsub.Kutsub.Kutsub.Kutsub.

kui see oleks tavaline kõne, oleks ma loobunud. Jõuan läbi mõelda stsenaariumid. Kui mul on insult. Kui mind just rööviti ja kurjategija põgeneb. Kui keegi tungis mu korterisse... ja abitelefon
kutsub. Kutsub. Kutsub.

Te olete esimene, ütleb väsinud ja kurb naine.
Tema pole süüdi, et rahad ja kohad on kärbitud minimaalseks. Ta teeb rasket ja tänamatut tööd.
Meie kõne kestab 4 minutit ja 30 sekundit.
 80% sellest ajast üritame tuvastada, kus karu pepus võiks asuda " Tallinn Narva maanteel Eesti ühe suurima ja kallima Haljala viadukti neljarealise lõigu tallinnapoolne ots."
Mida te seal veel näete?, küsib naine. Ilmselgelt ei ole ta mitte iialgi oma elus selles piirkonnas käinud.

Vaid mõni aasta tagasi oli sama teema. Mul on tahtmine korraldada korjandus, et Päästeamet saaks endale lubada telefonide positsioneerimise teenust või värskemaid kaarte.


Moodne Päästekeskus on õnnetuskohast ca 13 kilomeetri kaugusel.

80 kilomeetrit hiljem kuulen uudistest, et hukkus kaks inimest.

reede, 17. märts 2017

Propagandaministeerium

Üks Horvaata tüdruk pakkus mulle koostööd.
Miks mitte, ütlesin. Ja jäin mõttesse. Mida ma tean Horvaatiast? Rumeeniast? Bulgaariast?
Mu mees suudab üles lugeda mõned sportlased. Mõni tuttav on käinud suvitamas ja räägib kas head või halba,
Aga üldiselt mitte midagi.

Keskeuroopas on üsna tavapärane, et messil alustame oma esitlust käeviipega tagaseinale: kus Eesti asub.  Viimati oli selline juhtum, aga, Rootsis. Klient vaatas tooteid, nagu meeldis, aga oli ikka kõhklev.
Järgmisel hommikul tuli õhinal tagasi. Teate, ma õhtul guugeldasin Eestit. te olete Euroopas! Euroliidus!

Ega nad peagi teadma, ja ega me ei peagi teadma.
Ma olin juhtumisi seotud selle survegrupiga, kes soovis uut Eesti märki ja tugevat tööd Eesti kuvandiga. Miks? Sest üks meie riigi prioriteete on teoreetiliselt eksport. Ei ole just kaelamurdev töö ära rääkida ostujuht. Aga edasi. Edasi on raske.

Lihtsalt kontrollküsimus. Sa eelistad ilmselt mahetooteid, eks. Eestis on müügil Leedu mahetooted (nende riik  toetab seda). Miks sa neid ei osta? Ma tean, et sa ei osta, sest ma näen numbreid.
Ehk siis kõik algab usaldusest.


pühapäev, 12. märts 2017

Ma ei ole eestlane

Täitsa lõpp. Ainult 2 õiget. Ma nüüd natuke häbenen.

Ma ei osga eesdi keeles kirijutada :)

http://learningapps.org/display?v=p6cne3ox517