reede, 23. veebruar 2018

Miks mulle meeldib Eestis elada

Selle postituse avaldasin ma 2012 aastal.
Juhtusin internetis nägema ülihead postitust, 100 põhjust öelda Eestile aitäh ja mul tekkis tahtmine oma postitus uuesti avaldada,
Me elame imelises riigis. Täna on see päev kui märgata kõike kaunist ja öelda: aitäh, Eesti!
Palju õnne meile kõigile!
#eesti100





  1. Eesti keel
  2. Minu lähedased, sõbrad. Ühine taustsüsteem ja minevik
  3. Neli aastaaega
  4.  Eesti on väike, paindlik, hoomatav. Kõik tunnevad kõiki. Mis, tõsi, on samal ajal vahel ka miinus
  5. Inimtühjad piirkonnad ja privaatsus.
    Mul on õnnestunud sõita Pärnu Valga teeristist kuni Riidajani nii, et minust ei möödunud ühtki autot ja ma ei näinud ühtki inimest. Asulates ja külades seisis küll autosid tee ääres, kuid inimesi polnud. Oli suvi ja päevane aeg. Üsna kummastav kogemus.
  6. Ja privaatsus ka inimlikus mõttes. Vaikus. Rahu. Müüjad ei ela seljas ning peatuses ei pea small-talki veeretama. Keskmine eestlane räägib vaikselt ja rahulikult
  7. Tasuta wifi ja interneti lai levik ning kättesaadavus
  8. e-teenused. Võimalus ajada suurem osa elust korda kodust lahkumata

pühapäev, 18. veebruar 2018

Üleskutse. Teeme Eesti kuulsaks :)

Kui sa oled mu blogi lugeja, siis ehk mäletad, et mõned aastad tagasi kurtsin, et turist leiab küll infot Tallinna, Saare ja natuke ka Setu kohta. Aga muud Eesti piirkonnad on jäetud tähelepanuta.
Tänaseks on olukord tsutike parem.

Kuna Eesti saab 100, siis tekkis  mul mõte oma ingliskeelses blogis natuke rohkem Eesti erinevaid kohti tutvustada.

Ja kutsun ka teid appi :)


  • Kui tõused hommikul üles ja mõttled, et iigaav... teeks midagi
  • kui oskad natuke inglise keelt
  • kui sa ei ela Tallinnas
  • siis kirjuta ingliskeelne postitus oma kodukohast. Lisa pilte ja soovitusi- mida vaadata, miks tulla, kus süüa jne.
  • Tallinnast võib ka kirjutada, aga pigem siis mitte vanalinnast vaid muudest peidetud pärlitest ja huvitavatest kohtadest.
  • Pane pealkirjaks ja postituse esimestesse ridadesse hashtagid- #visitestonia, #eesti100, #estonia100 ja koha nimi
  • Kontrolli, et piltide allkirjad ja failide nimed oleksid vastava koha nimega
  • kui sa ei taha ise oma blogi nn rikkuda, saada see info meiliga mulle.

Welcome to Estonia ! :)

neljapäev, 8. veebruar 2018

Kõik prussakad lähevad põrgusse?

Ammu ammu saatis kolhoos meie malevarühma preemiaks hea töö eest Odessasse reisile. Imeline linn, muuseas.
Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!

Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Sõltuvus on positiivne

Ma olen oma elu jooksul tegelenud väga paljude asjadega. Või, siis, mul on olnud palju hobisid.

Ma olen tantsinud rahvatantsu, peotantsu, karaktertantsu, mänginud viiulit, klaverit ja kitarri, laulnud kooris ja ansamblis, interpreteerinud ja kirjutanud muusikat, korraldanud üritusi, kogunud marke, kleepekaid, vesipilte. Loonud terveid maailmu pabernukkudele ja hiljem lihtsalt, kuni maksusüsteemi peensusteni.. Joonistanud ja maalinud. Õppinud keeli. Osalenud näiteringis, kirjutanud näidendeid ja neid lavastanud.
Mulle on meeldinud metsas uitamine, matkamine, taimede tundmine. Lugude kirjutamine ja nüüd blogimine. Genealoogia. Etümoloogia. Lugemine. Aiandus ja taimede kasvatamine. Mul on lausa paber et olen tubli kokkaja, pildistaja, veebiprogrammeerija, kalligraaf.

Kõike nimetatut pole ma teinud sutsukese vaid vähemalt paar aastat. Ja siis on see aeg mingil põhjusel otsa saanud. Otsa on saanud aeg, või muutunud olud ja võimalused.
Kui Saagasse tuevad uued dokumendid, sukeldun ma meelsasti taas arhiivimaterjalidesse. Kui on vaja sünnipäevaks kaarti, teen ma selle ise. Aga mingi periood elus on läbi.
Ja see on normaalne ja okei, sest nii elu käibki. Kõik muutub. Elukohad muutuvad. Töökohad muutuvad. Firmad ühinevad ja lähevad  pankrotti, ülemused ja kolleegid vahetuvad. Kallid inimesed kolivad, võõrduvad, reedavad, surevad. Lapsed kasvavad suureks. Kord tahab su keha viinamarju ja homme hoopis suitsuangerjat. On perioodid kui pead olema omaette ja tasakesi ning teised, kui vajad liikumist ja rohket suhtemist.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Pilvede all. Neljas õde

Võid rahulikult lugeda, ma ei spoilerda sisu.

Ma armastan Pilvede all seriaali. Koos ülejäänud ligi 200 tuhande eestimaalasega istun ma kolmapäeviti teleka ees ja elan kaasa Piretile, Marile ja Kertule.

See on üks huvitav fenomen. Sest, kui ma küsin endalt, miks, Siis on raske vastata, Kergem on vastata, mis mulle ei meeldi.

Mulle ei meeldi, et kuigi peaosalised ja stsenarist on naised, on see seriaal masendavalt šovinistlik.
Ja ebaloogiline.
Kuidas saab nii enesekindel, egoistlik ja tugev kehtestaja kui Mari, elada koos nii kontrolliva ja patroneeriva mehega kui Indrek?
Kuidas saab nii mitmest muudatusest, ehk siis avatud ja paindlik, leebe ja rahulik naine nagu Kertu elada koos nii väiklase ja armukadeda mehega kui Andres?
Kuidas on võimalik, et aastaid ja aastaid hiljem ei anta andeks Eerikule ja täiesti tõsimeeli arutatakse varianti, et laps ei peaks oma isaga kohtuma.
Kui meid huvitaks küsimus, kes on Eestis need inimesed, kes vahetavad igal kuul autot, Siis seriaal annab vastuse: väikefirmaomanikud....

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Ma lihtsalt nutan

Karjääripöörde raames kandideerisin ühte programmi.

Kutsuti konkursile. Ja.. see pidi toimuma päeval, kui olin lõunameresaarel. Kõik ülejäänud 358 päeva oleksid sobinud suurepäraselt....
Nutsin natuke, siis kirjutasin südantlõhestava kirja, et äkki saaks muul ajal.
Vastati, et saab. Jaanuaris.

Kolm kuud on kolm kuud. Esialgne entusiasm ja põnevus on vähehaaaval maha käinud, motivatsioon langenud. Ma olen hakanud mõtlema realistlikumalt. Programmi haldajate seisukohast on see muidugi õige. Mida motiveeritumad osalejad, seda parem.
Spontaansed, emotsionaalsed otsused- vau, seiklus, Hüppan tundmatusse- lahe.
Võivad olla tegelikult õiged ja vajalikud.
Aga kui see muutus pöörab pea peale kogu su senise elu, siis on vist õigem pikemalt kaaluda ja ka mitu kuud hiljem olla endas kindel.