esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Võõrastes kodudes

Mingi aeg tagasi, palusid ühed tuttavad, kes pidi ööseks ära jääma, et käiksin läbi. Annaksin koerale süüa ja laseksin ta aeda pissile.
Miks mitte. Mõtlesin.
Väike armas koerake. Pool tunnikest ja tehtud.

Kohale jõudes algasid jamad. Kõigepealt ei saanud ma ust lahti. See on üsna tavaline asi, mul ongi lukkude ja võtmetega mingi teema. Muukisin lõpuks ukse lahti, siis selgus et " väike armas koerake", on küll väike, aga mitte just nii armas.
Loom oli paanikas, klähvis, haukus. Lõpuks põgenes voodi alla peitu.
Kallasin söögi välja. Nüüd oli vaja koer pissile saada. Loomake diivani all peidus.
Välja ei tule.
Kui lähened, siis uriseb.
Avasin kõik uksed, roomasin diivani alla... Kõhutades diivani all, alustasin diplomaatilisi läbirääkimisi. Anusin, palusin, mangusin, veensin.. Halligi.
Lõpuks õnnestus loom välja saada.
No kena.
Ilmselt ja loodetavasti ta ka pissis.

Aga suurem töö oli veel ees. Kuidas loom tagasi tuppa saada. Aed oli õnneks piiratud ja tugev, seega hirmu, et ta jalga laseb, polnud.
Hakkasin siis taas tagant ettepoole ajama. Uksed kõik lahti.
Loom punuski kodu suunas... aga ... veranda alla. Täitsa pekkis.
Lõpuks õnnestus toiduga ta sealt siiski välja meelitada ja kuidagiviisi tuppa saada.
Et pool tunnikest, annan koerakesele süüa....

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Operatsioon Kuusepuu

Viimased aastad oleme me toonud aasta lõpuks ka kuuse.
Ja ma ei väsi ikka ja jälle mõtlemast ja juurdlemast, kuidas saavad selle projektiga hakkama üksikud haprad naised.

Kui kuusk on õnnelikult kohale sõidutatud, tuppa taritud. Siis järgneb pea tunnike kuuse kohandamiseks kuusejalaga. Mees haarab kirve ja sae. Laasib ja lõikab.
Hüva, see on hea eesmärgi nimel. Ühel hetkel on kuusk püsti ja pidupäevad saavad alata.

Aga pidu saab läbi. Ja kuusel on aeg välja kolida.

Taas haarab mees sae ja kirve, Tõelise kuusemõrvarina, laasib ja tükeldab ja pakib kuuse autotranspordiks sobivasse kilesse.

Meie pakitud kuusk sõidutatakse teise linna otsa.

Linnaosavalitsus annab teada, et kuna eelmistel aastatel poetati kuuski lisaks spetsiaalsele konteinerile ka mujale, siis nemad nii ei mängi ja konteinerit ei telli ja kuuse saab ära viia... teise linnaossa.

Kas pole suurepärane loogika. Prügikasti ei tohi kuuski panna, spetsiaalset kohta pole. Ilmselgelt teevad kõik 20 tuhat siin elavat pere nii nagu meie. Laasivad, lõikavad, pakivad ja viivad näiteks trolliga teise linna otsa.

Kas pole elementaarne, et nii nagu sajab lund= tuleb puhastada teid. Või lehed langevad= need tuleb kokku korjata... nii oleks minu napi mõistuse järgi ka loogiline: müüakse kuuski= need on vaja kuhugi paigutada.

Meie, kodulinnaosa, on täis hüljatuid okasteta kuusepuid.

teisipäev, 27. detsember 2016

Kuidas need jõulud lõpuks ikka tuppa jõudsid

Mind jäi teema, miks pidi sügaval nõukaaajal nui neljaks ikkagi just jõule pidama, painama.
Ja uurisin seda teemat edasi, mida näiteks mu vanemad räägivad.

Seda, et mu vana- ja vanavanemad lõpetasid suhted kirikuga täpselt sel päeval, kui see enam kohustuslik polnud, teadsin ma varem. Seda kinnitavad nii suulised, kui ka kõik kirjalikud allikad.

Mu vanemad on sündinud 1943 ja 1947, Lõuna- Eestis, vaeses maaperes. Isapoolne oli õigeusu ja emapoolne luteri mõjuväljas.
Ma täitsa usun et jõukamates ja/või linnaperedes olid asjad hoopis teisiti ja see piir võibki joosta staatustpidi.

Kuna ema vanemal vennal on 25. detsember sünnipäev, siis oli tal seoste loomine lihtsam.

Mõlemad vanemad rääkisid täpselt sama juttu.
Kuusk toodi umbes nädal enne aastavahetust sisse. Kindlasti käidi kalmistul ja ka toas pandi lahkunute mälestuseks küünlaid põlema.
Toona ei olnud ei jõulu- ega näärivana, Ja ei olnud ka kingitusi. Ega üldse mingeid tseremooniaid  vms.

Aga mida te siis üldse tähistasite?, küsin mina.
Vaata, ütlevad vanemad, vaata toonast konteksti.


neljapäev, 22. detsember 2016

Nostalgianeljapäev. Laske jõulud tuppa.

Vabandust, aga ma tõepoolest ei viitsi täna tööd teha. Ja haaran kinni hoopis Ritsiku pakutud teemast.

Esimese hooga sellele teemale - traditsioonid ja jõulud, mõeldes, tundus mulle, et neid traditsioone õieti polegi.
Ma olen üldse väga kehv tähistaja ja pidutseja. olgu mis pidu tahes.
Ilmselgelt elu muutub ja muudab ning koos sellega muutuvad ka kombed ja traditsioonid.


Piisab, kui muutub pere koosseis. Või kui keegi kolib. Paratamatult on mugavam pidu pidada seal, kus rohkem ruumi.
Minu elu on kindlasti mõjutanud ka kahes erinevas riigikorras elamine. Selleks ajaks, kui mul oli oma pere, olid muutunud ka pühad.
Lapsepõlves oli kõik selge. Oli aastavahetus, mis oli Aasta Vahetus. Sisu ja pidu. Punastel pühadel oli paraad. Meestepäevaks nuputasime poistele kinke ja naistepäevaks saime nelke. 1. september algas arbuusiga, ja kevade algust kuulutas värske kurk,
Nüüd läks mul ikka mitu-mitu aastat, et anda uutele pühadele sisu ja mõte. Ärge saage minust valesti aru. Ma võtan suurima tänuga vastu nii Võidupüha kui ka Nelipüha. Ja miks ei võiks olla traditsioon ka see, et magad end lihtsalt välja....

esmaspäev, 19. detsember 2016

Lugemisaasta 2016

2016 oli ülimalt närb lugemisaasta. Kõike oli peaaaegu poole vähem, kui 2015. aastal. 
Nii raamatuid, kui ka väga häid raamatuid. Ei oskagi öelda, miks.
Raamatuklubisse lisandus veel kaks liiget ja lugeda justkui on. Aga ju oli muud teha.
Ja või ei jaksanud.

Ka keskmine hinne oli sel aastal pisut madalam- vaid 3,1. Eelmisel aastat 3,3 punkti.

Viietärnivääriliseks osutusid ainult kolm raamatut.

1. Sarah Winmani " Kui jumal oli jänes".
Täpselt minu raamat. Ja iga päev küsin ma endalt- kui jänes võib olla jumal, miks siis mitte kass? ;)   Tsiteerides klassikuid: sai nutta ja sai naerda. Ilmselt üks raamatutest, mida ma ka tulevikus üle loen.

Esimene osa tuletas väga meelde " Little Miss Sunshine". Just meeleolult ja kontekstilt. Suur sõbralik kokkuhoidev pere, segasummasuvila. Pere, kus inimestel lastakse olla tema ise. Kus on palju armastust ning kastist välja mõtlemist. Üldse on see raamat ülimalt filmilik ja ma olen täitsa üllatunud, et sellest veel pole filmi tehtud.

 Mis ei meeldinud-see kõlab hullumeelselt- aga õnnelikud lõpud. Elus ei lähe nii ning see muutis sisu elu asemel pigem muinasjutuks. Ning sellest on kahju. Ja kahju oli ka sellest, et sellist elu saadi endale lubada tänu loteriivõidule. Enamik meist ei sünni sobivalt suurde, imelises asukohas asuvasse majja võimalusega pakkuda lastele koduõpet. Aga ju siis oligi mõeldud positiivse helge ja lootustandva muinasjutuna:)

2. Jose Paramago "Blindness"
 Mulle väga meeldis. Ja hea teada, et keegi kasutab veel pikemaid lauseid kui mina ;) Vaid mõned praktilised küsimused tekkisid. Kuidas on võimalik, et hullumajas pole dušširuume ja on ainult üks vets. Ma saan aru, kui nad oleks majutatud teatrisse vms. Aga isegi nõukaaajal arvestati, et inimesed pesevad ja käivad wcs.

Miks esimestele pimedatele ei saadetud vabatahtlikena abiks nn päris pimedaid, kes oleks õpetanud nippe ja hakkamaasmist? Miks inimesed poest toitu võttes ei kasuta kärusid, vaid tassivad neid käe otsas kilekotis.

Ja siin on vist kultuurivahe. Minu esimene valik katastroofi korral oleks- maa. Sealsed tegelased eelistavad linna, kuna linnas on rohkem ressursse?! Põlgavad ära kanad ja jänesed ja kapsad...?!


Ma saan aru küll, et raamatul oli sügavam sisu ja pimedus oli pigem metafoor ja sümbol jms. Aga ka põnevikuna kõnetas see mind väga.


3. Houellebecq "Saare võimalikus" Ta ärritab mind. Ja kordab ennast oma raamatutest. Aga midagi mind kõnetab ja meeldib. Pikemalt olen sellest kirjutanud siin



Aasta üllatus oli Olavi Ruitlane " Vee peal" Soovitan kõigile meestele, poistele ja lõunaeestlastele.
Näide sellest, kuidas eelarvamused meid piiravad ja kuidas tänu neile me vahel ei jõua heade asjadeni. Nagu näiteks see raamat.


Aasta parim ulmekas oli Gluhhovski " Metro 2033". Vene ulmekirjanduse parimate traditsioonide järgi. Ühiskonnakriitiline, sarkastiline, vaimukas ja viimase leheküljeni põnev, Ja üle kõige vene suur hing: rebjata, davaite zit druzna...:) Väga hea raamat, mulle  väga meeldis.

Ülejäänud statistika tuleb taas Goodreadsilt.
Head uut lugemisaastat!


TOTALS

31
books

10,421
pages
Img mobile totalbooksmedium 2x
Stop Stealing Dreams by Seth Godin
Img rulermobile short 2x
SHORTEST BOOK
98 pages
Stop Stealing Dreams
by Seth Godin
Lumm by A.S. Byatt
Img rulermobile long 2x
                                                                           LONGEST BOOK                                632 pages                                                  Lumm                                                                     by A.S. Byatt

AVERAGE LENGTH
336 pages
Pride and Prejudice by Jane Austen
MOST POPULAR
2,223,266
people also read
Pride and Prejudice
by Jane Austen
Img temphot mobile 2x
Img tempcool mobile 2x
Ülestunnistus by Tõnn Sarv
LEAST POPULAR
2
people also read
Ülestunnistus
by Tõnn Sarv
MY AVERAGE RATING FOR 2016
3.1
Pride and Prejudice by Jane Austen
Img ratingribbon mobile@2x
HIGHEST RATED ON GOODREADS
Pride and Prejudice
by Jane Austen

4.23 average
MY 2016 BOOKS
A Christmas Carol by Charles DickensLumm by A.S. ByattRisk by C.K. SteadEnne külma by Henning Mankell
Käo kukkumine by Robert GalbraithPride and Prejudice by Jane AustenKui jumal oli jänes by Sarah Winman
it was amazing

Ära mine iial tagasi by Lee ChildTüdruk rongis by Paula Hawkins
Puhas kättemaks by Jens LapidusPunane nagu veri by Salla SimukkaSkorpioni reetmine by Andrew KaplanLõhestusjoon by Tiit Tarlap
Metro 2033 by Dmitry Glukhovsky
really liked it
Vee peal by Olavi RuitlaneWe Need to Talk About Kevin by Lionel Shriver
Jõuluingel by Marcia WillettSellised me olime by Marcia Willett
Naljakas tüdruk by Nick HornbyIgavesti sinu by Daniel GlattauerMeie võimalikud elud by Laura  BarnettOona ja Salinger by Frédéric Beigbeder
Neli õde by Helen RappaportSaare võimalikkus by Michel Houellebecq
it was amazing
Ülestunnistus by Tõnn Sarv
Blindness by José SaramagoSammu võrra maas by Henning Mankell
A Wild Sheep Chase by Haruki Murakami
liked it
Püramiid by Henning MankellStop Stealing Dreams by Seth Godin
Asum ja impeerium by Isaac Asimov

neljapäev, 15. detsember 2016

10 x esimest korda elus 2016

1. Üksinda matkamine. Ma olen matkamas käinud ka varem, aga mitte kunagi üksinda. Huvitaval kombel on see alles nüüd, mõned kuud hiljem, kohale jõudnud, Kõik need hetked, mälestused ja emotsioonid.
Eks see on vist nii nagu sõjalugudega, mida aasta edasi, seda huvitavamaks ja kaunimaks? Et paari aasta pärast ma kohtusin juba ilvesega ja võitlesin karuga ?:)
Soovitan kõigile. Eriti neile, kes igatsevad Hispaaniasse või kuhugi. Alustage Eestis. Tuttav, turvaline. Hingematvalt ilus. Ja nädala sees inimtühi. See- üksinda maailmas- tunne on võimas.

2. Esimest korda mandri-Kreekas ja Maltal.

3. Projekt 100 toidupilti. Oeh... Oehhhh.... See on osutunud vähemalt 3x raskemaks, kui ma arvasin ja eeldasin.
Kui moes on must ja rustikaalne ja pealtvaade. Aga see pole sinu stiil, kust leida siis inspiratsiooni ja õpetust? Kuidas üldse leida oma stiil?  Kuidas pildistada hakklihakastet? Kruubiputru? Kust leida punast ja kollast, nii et see oleks erinev, aga mitte kuivanud lehed või muu mittesöödav mudru.
Kümned blogid, mida olen lugenud ja loen ja kaks koolitust ütlevad. See võtabki aega. Vahel päris mitu aastat, enne, kui vaevast saab nauding. Ma olen liiga kärsitu?
Ma ei tea, kas ma jaksan oodata. 64 on tehtud,  36 on veel teha. Ja peotäis on vaja uuesti teha.

4. Vabatahtlik toimetamine. Ma olen varasemalt teinud asju vabast tahtest, tasuta ja nii. Aga mitte ametlikult vabatahtlikult. Irooniline, et selleks on teksti toimetamine. Mina, kelle blogi on grammatikaõpetaja õudusunenägu. Selgub, et teiste pinnud jäävad väga hästi silma.

5. Ma alustasin ingliskeelse blogiga. Sellega seoses oleks nüüd vaja leida Inglismaal kursused, kus õpetataks grammatikat ja kirjakeelt. Kõik viited on teretulnud.

6. Esimest korda otsesaate salvestusel.  Väga vau, Ma luban, et vähemalt nüüd mõnda aega ei saada ma enam sõnumeid " oo, ma näen sind praegu telekast" :)... üsna tüütu oli :)
Aga oma järgmises elus tahaksin ma olla ilus, noor, andekas ja kuulus. Ning seista prozektoritesäras laval....